Ideeprojekt “AED” Eesti Arhitektide Liidu aastanäitusele “LASN”
Idee: Pretensioon. Käesolev ideelahendus on niisama ambivalentne nagu kogu näituse ülesandepüstitus tervikuna. Kas Lasnamäed on optimaalsem vaadelda kui mudelsituatsiooni, mis laieneks ka teistele modernismi-ideest kantud elurajoonidele? Või tuleks olla konkreetne, Kalevipoja tänava kuuendas majas elava Mareti hingeeluni kohaspetsiifiline? Kõrvale tekib ka küsimus – mis õigupoolest defineerub kaasajas arhitektuurseks töövahendiks? Olukorras, kus betoonivalamiseks õigustust või võimalust ei leia, lubab interdistsiplineeruv maailm vändata oma arhitektuurimõtted ka filmiks, kribida tekstiks või lavastada ruumiaktsiooniks.
Lähtepositsioon. Keskkondadesse / olukordadesse sekkutakse tüüpiliselt siis, kui asjad on korrast ära. Lasnamäge võib näha probleemsena, kui mõelda, et piirkonna elutsükkel on päeva lõikes ebaproportsionaalne. Või kui mõelda inimskaalal ja tänavatasapinnal tajumatuks jäävale planeeringuloogikale.
Vaadelda võib ka teisiti. Arhitektivastutus kestab protsessides, kuni ideest saab joonis, joonisest ehitis. Ometi alles seejärel elu peale hakkabki! Materjalid kohanduvad aegamööda keskkonnaga, väljaplakutud funktsioonid võetakse omaks või jäetakse unarusse. Endamoelisena majutab Lasnamäe ka enda tüüpi elanikkonda. Piirkond on eri ajahetkedel pakkunud pääsemist ühiskorterikitsikuses vaevelnuile, inspireerivaid situatsioone ja vaateid loomeinimestele. Bussid sõidavad. Koolid töötavad.
Kuvand versus füüsis. Tallinna pärl on vanalinn. Kilukarbisiluett; et me – jumala eest selle mällusööbinud graafikat uushoonestusega ei rikuks! Mustamäel paneelmajadel ilmselt enam pikka iga ei ole. Lasnamäe venelased. Nõmme männid.
Umbes samu piire pidi nagu Tallinn looduslikult reljeefilt, arhitektuurilt ja administratiivselt osadeks jaotub, kannavad selle linna eri osad varieeruvaid kuvandeid. Edetabelistunult. Kajastudes inimeste meelsuses ja kinnisvarahindades. Kas Lasnamäe on „kaotaja“ oma füüsise pärast või on küsimus kuvandis?
Ideeprojekt Aed. Ülaltoodust lähtuvaltpakub käesolevideeprojekt Lasnamäe „medikamendiks“ välja aia. See on autorikastunud õueala kohale lisakihina loodav tehismaastik. Reljeefse välja eri osades leiavad endale tegevuse ja koha kõik piirkonna ea- ja huvirühmad. Aias on võimalik peenart pidada, päevitada, piknikke korraldada. Sotsialiseeruda võib, aga ei pea. Elanikud, kes maastikku kasutada ei soovi, leiavad selle taimekooslustest oma aknaid pidi visuaalset võlu. Aed toob keskkonda kaasa nii füüsilise kui imagoloogilise muutuse.
Seda aeda võib pidada sugulaseks moodsas ajas populaarsetele kogukonna-aedadele. Aga mitte ainult. Aiad – organiseeritud alad, mis „sisustatud“ taimede ja enamasti ka mööbliga – on olnud osa kultuurist samamoodi nagu rõivastus, toit, arhitektuur või muusika. Seega on aiad olnud reflektsiooniks võimule-poliitikale, religioonile jne. Käesoleva aia ambitsioon on rääkida demokraatiast ning olla sotsiaalseks katalüsaatoriks.
Kirjeldatud horisontaalsele sekkumisele sekundeerivad majade muundatud fassaadid. Kui maastiku reljeefseks „muljutuse“ eesmärk on anda hoonetevahelisele väljale mitmekülgsus; luua paiguti eraldatust või ühendusi, privaatsust või avalikkust, siis fassaadid käituvad vastupidiselt. Ümber veetud „nahk“ loob ühtlust ning suurendab Lasnamäe hoonestusele iseloomulikku inkognito-hoiakut teadlikult ja meelega veelgi.
Disain KADRI KERGE, MARIS KERGE
aasta 2010
Maris Kerge/ Kadri Kerge 